Tõug, tõulisus ja tervis,

Väga oluline on meeles pidada, et koera tervis ja koera tõulisus on vägagi erinevad teemad.
Koera tõutunnistus ei ütle mitte midagi tema tervise kohta. Ning koera veterinaarpassist ei saa teha järeldusi tema tõu kohta.
Täiesti ära võiks unustada müüdi „krantsid (segaverelised) on palju tervemad“. Segavereliste tervise kohta puudub igasugune vähegi arvestatav statistika, seega on absoluutselt lootusetu ja mõttetu sel teemal ükskõik mida üldistavalt järeldada.
Statistika on olemas tõukoerte kohta ning seetõttu on ka teada erinevate tõugude levinumad terviseprobleemid.
Mingil juhul ei tohi unustada ka paratamatut tõde – Loodus ei toimeta sugugi meie plaanide järgi. Praktikas tähendab see, et kõikvõimalikud pärilikud defektid, kõrvalekalded, haigused ja muu halb võib ennast ilmutada seal, kus seda keegi oodata ei oska.

Vastutustundliku kasvataja ainuke võimalus on mängida tõenäosusega, ehk teisisõnu – viia pärilike probleemide ilmnemise tõenäosus miinimumini. Nulli ei ole seda kunagi võimalik viia, seega tasub hoiduda kasvatajatest, kes annavad sulle 100% „tervisegarantii“.
Et probleemide tõenäosust võimalikult madalaks viia, ei piisa ainult isa-ema tervise jälgimisest. Meie arusaamine geneetilistest protsessidest on veel üsna niru. Seetõttu uurib tubli kasvataja enne paaritust „pruutpaari“ õdesid-vendi, vanemaid ja nende õdesid-vendi, vanavanemaid ja nende õdesid-vendi jne.
Pärilikkus võib avalduda üle põlvkonna, ka üle mitme põlvkonna. Et leida salakavalalt peitunud murekohti, tuleb kontrollida esivanemate ja suguvõsa tervisenäitajaid võimalikult kaugesse minevikku ja võimalikult laialdaselt. Et seda vähegi tulemusrikkalt teha saaks, peab olema võimalik jälile saada vanaonu õepojale ja kõigile muudele kaugetele sugulastele. See on teostatav AINULT tõuregistrite kaudu. Siit ka põhjus, miks kõik tõukoerad registreeritakse ja miks oma tõugu armastav kasvataja mitte mingil juhul ei jäta oma kutsikaid registrisse kandmata. Ilma tõuregistriteta, ehk ilma infota koera esivanemate ja sugulaste kohta ei ole jätkusuutlik aretus võimalik.
Registreerimata (paberiteta) kutsika soetamisel võid 100% kindel olla, et tema „tegemisel“ ei ole eelnevalt kirjeldatud uurimistööd tehtud. Seega risk mistahes probleemide ilmnemiseks on tohutult kõrgem, kui registreeritud koerte puhul.
Muidugi on ka registreeritud koerte kasvatajate seas kahjuks neid, kes sellist taustakontrolli ei tee ja lihtsalt kaks kena koera kokku panevad. Siiski on sellised kasvatajad õnneks tuntavas vähemuses.
Samas registreerimata koerte puhul ei ole kahtlusteks ruumi – taustakontroll ei olegi võimalik ning kogu „aretuse“ kandev idee on, et ehk läheb õnneks. Seega puhtakujuline loterii.
Vastutustundlik kasvataja ei ütle sulle iialgi, et tema kutsikatel on kõik probleemid välistatud. Ta teab Looduse salakavalust ja räägib sellest ka sulle, kirjeldades samas, mida ja kuidas on ta teinud, et ootamatute ilmingute tõenäosust vähendada.
Levinud väljend „paberid pole olulised“ on igati õige koera omaniku seisukohast. Kui sul on kodus armas kuts, siis on tõepoolest täiesti savi, kas tal on kuskil mingi paber või mitte. Kuid selle koera „tegemisel“, ehk tema vanemate paarituse planeerimisel ei ole mitte midagi olulisemat sellest paberist, ehk registrikandest, sest mitte mingil muul viisil ei ole võimalik saavutada maksimaalset tõenäosust, et kutsikat tuleksid terved ja tublid. Ja seetõttu selliselt saadud kutsikal lihtsalt ON need paberid olemas. Sina, kui omanik, võid need paberid kasvõi ära põletada, kui need sind häirivad.

Kokkuvõtlikult. Kui soetad FCI registrisse kantud (FCI-paberitega) koera, siis on piisavalt põhjust eeldada, et kasvataja on andnud endast parima, et sinu koer oleks terve ja elujõuline. Registreerimata või x-paberitega koera puhul on täiesti kindel, et sinu koera tervise nimel sellist suurt eeltööd tehtud ei ole. See ei oleks ka võimalik olnud. Seega pead lootma, et just sina oled see õnnelik, kellel kõik hästi läheb.
Erandeid on alati, kuid neid ei tohi mingil juhul üldistada.

Teksti autor Tali Group